If I were God, I'd save all endangered species and herbivore dinosaurs from death.

Ma olen avastanud nii palju blogisid ja saite, kus keegi on teinud polümeersavist draakoneid/dinosauruseid. Mõtlesin, et proovin ka teha, polümeersavi mul ju on ja olen seda ka päris palju kasutanud...
Ma mäletan, kui olin umbes 4-aastane ja ühel õhtul magama jäädes hakkasin lihtsalt lambist ülikõvasti nutma ja äratasin kõik teised üles... See oli sellepärast, et mulle tuli meelde, et kunagi olid maal elanud dinosaurused ja et nüüd on nad surnud :)
Kas te teadsite, et iga 5 minuti tagant sureb maailmas välja 18 looma- või taimeliiki? See on kohutav. Ma lihtsalt ei suuda elada teadmisega, et ma ei saa selle vastu MIDAGI teha. Mitte midagi. See on õudne ja ma ei saa aru, miks inimesed ei mõista seda, et nad lihtsalt HÄVITAVAD ja mõtlevad ainult endale. Ma proovin suviti võimalikult vähe autoga sõita, et vältida saastumist, aga see ei aita ju! Viimase aastaga olen tegelikult päris maalähedaseks inimeseks saanud. Ma ei karda enam putukaid, välja arvatud vaablaseid, sest et nad võivad teatud oludes olla surmavad. Kas te teadsite seda ka, et viimasel ajal on mesilasi väga väheks jäänud? MESILASED! Minu lemmikputukad! :(
Ma ei tea, miks ma praegu seda juttu ajan. Lihtsalt palun ärge tapke lambist putukaid, nagu mina kunagi tegin. Aidake mesilasi (küll ise saate aru, kuidas).
Take care.

And all that I could see is just a yellow lemon tree

Nägin eile mingis suvalises riidepoes hästi ilusat sidrunkollast kleiti, mille kavatsen lähipäevil ära osta. Mulle meeldivad sidrunid. Mitte nende maitse, vaid nende värvi pärast. Sidronkollased asjad on lihtsalt ühed maailma ilusamatest.
So today, my favourite color is lemon yellow.

Take care.

There's a she wolf in your closet. Let it out so it can breathe.

Teate, ma pole eriline metsaarmastaja. Ma kardan putukaid ja puuke. Isaga käin vahetevahel jahil ja pimedas metsaäärsel põllul kõndides olen hirmust kange. Aga lähen ikkagi. Miski ju tõmbab. Ja hundid, kes võivad kaitseeesmärgil agressiivselt rünnata, on minu lemmikloomad! Lihtsalt vaadake neid! Nad on graatsilised, ilusad ja samas ka nii... Reaalsed. Mul pole muud sõna nende kirjeldamiseks. Eluunistuseks on kodus üks (soovitavalt valge) hunt üles kasvatada.
Take care. (Howling)

Today, my favourite color is turquoise.

Silence is a scary sound

Hello darkness, my old friend,

I've come to talk with you again,
Because a vision softly creeping,
Left its seeds while I was sleeping,
And the vision that was planted in my brain,

Still remains
within the sound of silence.

In restless dreams I walked alone
narrow streets of cobblestone,
'neath the halo of a street lamp,
I turned my collar to the cold and damp
when my eyes were stabbed by the flash of
a neon light
that split the night
and touched the sound of silence.

And in the naked light I saw
ten thousand people, maybe more.
people talking without speaking,
people hearing without listening,
people writing songs that voices never share
and no one dared
disturb the sound of silence.

'Fools' said me,'You do not know'
silence like a cancer grows.
Hear my words that I might teach you,
take my arms that I might reach you.'
But my words like silent raindrops fell,
and echoed
in the wells of silence.

And the people bowed and prayed
to the neon god they made.
And the sign flashed out its warning,
in the words that it was forming.
And the signs said, the words of the prophets
are written on the subway walls
and tenement halls.
And whisper'd in the sounds of silence. 

Tõesti on. Ja kuidas veel. Te ei tea, kuidas ma öösel kardan. Eriti siis, kui ärkan umbes kell 2 öösel üles ja kõik on vaikne. Miski ei liigu. See vaikus on jube.
Täna oli klassilõpuaktus lõpuks. Peale seda käisime Dagmariga igal pool ja tegime pilte. Neid saab näha tema blogis. Alates 10. lähen tööle, nii et olete kõik oodatud külastama ChocStopi (müüb maasikaid sulašokolaadiga, jäätist ja ka muid šokolaaditooteid) väikesesse esindusse Rüütli tänaval.
Take care.

Jama.

Ma postitasin täna ühe väga-väga pika asja, mis koosnes ilusatest piltidest ja minu viimase aja tegevustest. Ja Blogger oli nii tore, et kui ma selle postituse publish'isin ja brauseri kinni panin, oli tagasi tulles terve pikk jutt kadunud! JESS!
Vist märkasite, et minu blogi aadress oon jätkuvalt virsikvirsik.blogspot.com, aga nime ja teema muutsin Sidruniks. Sidruniga on rohkem headereid, taustu ja see nimi on niisama ka ilusam. Niipalju siis sellest. Homme postitan pika postituse uuesti ja palun Jumalat, et see siis ka alles jääks :(
By the way, leidsin ühe ülisupermegahüperhea pärlipoe, mille esindus on küll Tallinnas, aga neil on ka e-pood. Selleks poeks on Pärlipüüdjad. Siin ja siin on kaks pilti nende uue kauba seast. Armusin nendesse esimesest silmapilgust ja mõtlesin, et teen Dagmarile sellistest sõrmused/kaelakeed. Pole mõtet siia kirjutada, et ärge talle öelge, sest et ma arvan, et ta loeb seda ise niikuinii. Nii et Dagmar, tahad selliseid? Ma ei müüks kasumiga :D

Blnblnbln

ADORE.

Sellisega tahaks küll suvel ringi käia :)